Mängukava

VANAHUNT

3. augustil kell 19.00
4. augustil kell 19.00
9. augustil kell 19.00
10. augustil kell 19.00
11. augustil kell 17.00
12. augustil kell 13.00
12. augustil kell 19.00
14. augustil kell 19.00
30. augustil kell 19.00
31. augustil kell 19.00

Etendused toimuvad Treski Küünis (http://treskikyyn.ee)

Pilet 15 eurit, sooduspilet 13 eurot (õpilane, tudeng, seenior).
Piletite eelmüük www.ticketer.ee/taarka

3. augustil esietendub Setomaal Treski Küünis uus seto algupärand „Vanahunt“, mis põhineb jutuvestja Feodor Vanahundi folkloorsetel musta huumoriga vürtsitatud lugudel.

Taarka Pärimusteater toob Helena Kesoneni lavastuses „Vanahunt“ vaatajate ette seto pärimuslikud naljalood maailma loomisest lähiminevikuni. Suvelavastuses põimuvad õigeusu dogmad tugevalt paganlike uskumustega ning pilatakse kõiki ja kõike – talupoja aplust, taevaisa hoolimatust, kirikupapi rumalust.

Helena Kesonen rääkis, et „Vanahunt“ ülistab sakraalse ja profaanse ühendust seto kultuuris: „Piilume seto rahvapärimuse dekameronlikku maailma, mis toimib isemoodi, regilaululike reeglite järgi,“ selgitas lavastaja. „Seal toimetavad Jumal ja pühakud nii taevas kui ka maa peal ning selle keskel elab inimene oma pisikeste kirgede ja pisikeste pattudega,“ lisas Kesonen.

Seto jutuvestja pärimuse kirjutas näidendiks Ott Kilusk, kes pälvis 2017. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse peapreemia setokeelse näidendiga „Kirvetüü“.

Lavastaja Helena Kesonen, kunstnik Mailiis Laur, dramaturg Ott Kilusk. Valgustab Elerin Tammel, heli loob Liisa Koemets.

Mängivad: Artur Linnus, Agur Seim, Eduard Tee (Vene Teater), Jekaterina Burdjugova, Kristian Põldma, Martin Tikk, Siim Angerpikk, Claus Mootse, Vootele Ruusmaa.

Kes oli Vanahundi Höödor?

Feodor Vanahunt (1890–1965) ehk setopäraselt Vanahundi Höödor oli Petserimaal Vilo vallas Lõtina külas hinnatud jutuvestja ja ilma näinud mees. Ta rändas Esimese maailmasõja ajal sõdurina ja pärast sõda põgenikuna mitmel pool Venemaal, Lääne-Euroopas ja Türgis ning saabus lõpuks 1921. aastal tagasi kodumaale —rännak oli laiendanud tema silmaringi ja rikastanud tõenäoliselt ka jutupagasit. Kodukülast võttis ta naise, lõi koos temaga pere ning hakkas talu pidama. Vanahunt ei olnud mitte ainult kohalike seas kuulus jutuvestja, vaid ka pillimees, kes mõistis osavalt kannelt mängida.

1945. aastal, kui Petserimaa likvideeriti ja Setomaa Eesti NSV ja Vene NFSV vahel kaheks jaotati, jäi Lõtina küla Venemaa poolele. Paljud setod hakkasid parema elu lootuses Eesti poolele ümber kolima. Ka Vanahunt kolis koos naisega viis aastat enne oma elu lõppu Eestisse ja jõudis elada Vastse-Kuustes ja Ahjal ning sinna kalmistule on Vanahunt ka maetud.

Missugused on Vanahundi jutud?

Vanahunt ühtegi teksti ise paberile ei pannud, tema lood kirjutasid üles rahvaluulekogujad 1930. aastatel. Suurem valimik Vanahundi jutte avaldati esimest korda alles 2015. aastal, kui folklorist Andreas Kalkun toimetas tekstid kogumikuks „Ilosa’ ja pogana’ jutu’”, mis ilmus Seto Instituudi ja Eesti Kirjandusmuuseumi ühisväljaandena „Seto kirävara“ sarjas.

„Vanahundi jutupärand on rikkalik, meisterlikult jutustatud ning tänapäevalgi intrigeerivaid teemasid käsitlev,“ ütles Andreas Kalkun. „Eesti Rahvaluule Arhiivis on üle 220 Höödori juttu, lisaks veel muid rahvaluule žanre,“ kirjeldas rahvapärimuse uurija.

Erakordse asjaoluna tõi Kalkun välja selle, et Vanahundi käest on üles kirjutatud märkimisväärne kogus roppe jutte, millest on näha, et jutustaja on nautinud eriliselt seksuaalhuumorit. „Rahvapärimuse kogujad on eelarvamuste tõttu sellise osa pärimusest tavaliselt kogumata jätnud, kuid õnneks oli üks julge neiu, kes need lood üles kirjutas,“ rääkis Kalkun.